Francesco Mancini

Quant´è dolce quell´ardore /

Kui sulnis on see lõõm

Aaria:

Quanto dolce è quell’ardore

Che per te m’infiamma il core

Idol mio caro mio ben

Benché pare un gran martire

Pur m’alletta e fa gioire

Tanto amante ho il core in sen.

Kui sulnis on see lõõm,

mille oled süüdanud mu südames,

mu iidol, mu armas.

See, mis teistele näib asjatu piin

on mulle puhas rõõm ja veetlus.

Nõnda suur armastus on mul põues.

Retsitatiiv:

Pur che a te sia vicina

Ogni pena per me si fa contento

Or ch’io t’abbraccio o caro,

Altro più non desio altro non voglio

Mio Fileno adorato

O qual gran gioia io sento

In dirti amato bene

Stringi se più le puoi le mie catene.

Kui saan vaid olla su lähedal,

saab igast valust õndsus.

Kui sind emban, mu kallis,

siis muud ma ei igatsegi,

mu kalleim Filenos.

Oo kuis rõõmustan sulle öeldes,

kui meeletult sind armastan.

Pitsita mind pealegi

armuköidikuisse.

Aaria:

Aprimi il petto,

Mio bel diletto

Ch’io vo’ mostrarti

Quel tuo bel volto

Dipinto in me

Vo’ che tu almeno

Mi guardi in seno

Per esser certo

De la mia fé.

Ava mu põu, mu armsam,

seal näed oma kaunist nägu,

mis sinna on jäädvustunud.

Heida üksainus pilk mu südamesse,

siis veendud mu truuduses.

 

——————————

Agostino Steffani

Sprezza Amor l´arco /

Amor, murra puruks vibu

 

Aaria:

Spezza Amor l’arco, e li strali

che non han virtude alcuna.

Se le piaghe son fatali

nulla puon senza fortuna

Amor, murra puruks vibu ja nooled,

sest neist pole kasu.

Kui haavad on tõsised,

siis jääb üle loota vaid õnnele.

Retsitatiiv:

Così dicea Fileno

che scoprir non potea 

del cor gli ardori

a la sua bella Clori, 

indi d’un rivo ameno

al mormorio del’onda

che lacerava à duro sasso

il seno dolente un di s’assise

e così mesto a ragionar si mise

Nõnda ütleb Filenus,

kes asjatult loodab süüdata armutule

oma kauni Chlorise südames,

istudes kaldal

ja kuulates lainete loksumist,

mis ka kivisse mõra uuristab,

nii nagu valu põue piinatusse

ning jääb kurvalt mõttesse.

Aaria:

Zeffiretti placidetti

che volate a miei sospiri

i martiri che mi da l’Arciero Dio

palesate all’idol mio

Ruscelletti garuletti

che v’intorbido col pianto

Fate intanto chiara fede a la mia Clori 

del mio mal de miei dolori

Heljuvad tuulekesed kuulevad mu kaebeid

ja näevad kannatusi,

mis mulle on toonud Jumal Ambuja.

Ilmutage neist mu armsamale.

Ojakeste vulin, mis saadab mu nuttu

viigu teade mu Chlorisele,

et olen talle truu,

ehkki piinlen kannatustes.

Retsitatiiv:

O ragion vuol che sia

de l’aspra pena mia

che stempra i pianti in cor,

l’Alma in sospiri

già che non ha foriero

il mio crudo tormento

fedele messaggiero

o l’acqua o il vento

Mõistus tahab,

et mu südant täidaks valu.

Hingepiinad ei taha taanduda.

Mu karmist kannatusest

andke teada mu armsamale,

oo ustavad vete ja tuulte käskjalad.

Aaria:

Fortuna crudele

nemica d’Amore

mi cresce il martir

Con lingua fedele

gl’affanni del core

mi vieta scoprir

la fiamma celata

più cruda s’accende

a struggermi il sen

Ma sorte spietata 

ogn’or mi contende

svelarla al mio ben

Karm saatus, armastuse vaenlane

veelgi suurendab mu valu.

Mu vaevatud süda

ei suuda kustuda armuleegil,

ning veelgi valusam on selle süütamine.

Siis lõhkeb mu süda,

kuid saatus halastamatu

keelab seda ilmutada mu armsamale.

 

————————-

 

Georg Friedrich Händel

Mi palpita il cor /

Mu süda väriseb

 

Ariooso ja retsitatiiv:

Mi palpita il cor,

né intendo perché,

agitata è l’alma mia,

né so cos’è.

Tormento e gelosia,

sdegno, affanno e dolore

da me che pretendete?

Se mi volete amante, amante son;

ma, oh Dio, non m’uccidete,

che il cor fra tante pene

più soffrire non può le sue catene.

Mu süda väriseb, ja ma ei mõista, miks?

Miks on rahutu mu hing?

Piin ja armukadedus,

meeleheide, mure ja kurbus –

miks panete mind proovile?

Kui tõite mulle armastuse, siis armastan,

kuid, oh Jumal, ärge mind tapke,

sest enam ei suuda mu süda

armukütkeis piinelda.

Aaria:

Ho tanti affanni in petto,

che qual sia il più tiranno

io dir no’l so.

So ben che do ricetto

a un aspro e crudo affanno

e che morendo vo’.

Mu süda põleb valudes,

mida pole võimalik sõnadesse panna.

Tean vaid seda, et

olen suurtes vaevades,

mis surma kuulutavad.

Retsitatiiv:

Clori, di te mi lagno;

e di te, o nume,

figlio di Citerea,

ch’il cor feristi

per una che non sa

che cosa è amore,

ma se d’egual’ saetta

a lei feristi il core,

più lagnarmi non voglio;

e riverente inanti al simulacro tuo

prostrato a terra, umil, devoto

adorerò quel Dio,

che fe’ contento e pago

il mio desio.

Chloris, sind anun oiates

ja sind, jumalanna,

Kythereia tütar anun,

sest haavasid südant,

ise tundmata armastust.

Kuid kui sama nool

kord läbistab ka sinu põue,

siis lakkan nutmast.

unustan kasutu pettepildi,

ning hardunult

ülistan Jumalat,

kes toob mulle rahu

ja täidab mu soovid.

Aaria:

S’un dí m’adora la mia crudele,

contento allor’ il cor sarà.

Che sia dolore, che sia tormento

questo mio seno più non saprà.

Kui ühel päeval mu karm

kaunitar minusse armub,

siis jääb mu süda rahule.

Ei enam valu ega piina

tunne mu rind.

 

Tõlkinud Marju Riisikamp