Francesco Mancini
Quant´è dolce quell´ardore /
Kui sulnis on see lõõm
Aaria:
Quanto dolce è quell’ardore
Che per te m’infiamma il core
Idol mio caro mio ben
Benché pare un gran martire
Pur m’alletta e fa gioire
Tanto amante ho il core in sen.
Kui sulnis on see lõõm,
mille oled süüdanud mu südames,
mu iidol, mu armas.
See, mis teistele näib asjatu piin
on mulle puhas rõõm ja veetlus.
Nõnda suur armastus on mul põues.
Retsitatiiv:
Pur che a te sia vicina
Ogni pena per me si fa contento
Or ch’io t’abbraccio o caro,
Altro più non desio altro non voglio
Mio Fileno adorato
O qual gran gioia io sento
In dirti amato bene
Stringi se più le puoi le mie catene.
Kui saan vaid olla su lähedal,
saab igast valust õndsus.
Kui sind emban, mu kallis,
siis muud ma ei igatsegi,
mu kalleim Filenos.
Oo kuis rõõmustan sulle öeldes,
kui meeletult sind armastan.
Pitsita mind pealegi
armuköidikuisse.
Aaria:
Aprimi il petto,
Mio bel diletto
Ch’io vo’ mostrarti
Quel tuo bel volto
Dipinto in me
Vo’ che tu almeno
Mi guardi in seno
Per esser certo
De la mia fé.
Ava mu põu, mu armsam,
seal näed oma kaunist nägu,
mis sinna on jäädvustunud.
Heida üksainus pilk mu südamesse,
siis veendud mu truuduses.
——————————
Agostino Steffani
Sprezza Amor l´arco /
Amor, murra puruks vibu
Aaria:
Spezza Amor l’arco, e li strali
che non han virtude alcuna.
Se le piaghe son fatali
nulla puon senza fortuna
Amor, murra puruks vibu ja nooled,
sest neist pole kasu.
Kui haavad on tõsised,
siis jääb üle loota vaid õnnele.
Retsitatiiv:
Così dicea Fileno
che scoprir non potea
del cor gli ardori
a la sua bella Clori,
indi d’un rivo ameno
al mormorio del’onda
che lacerava à duro sasso
il seno dolente un di s’assise
e così mesto a ragionar si mise
Nõnda ütleb Filenus,
kes asjatult loodab süüdata armutule
oma kauni Chlorise südames,
istudes kaldal
ja kuulates lainete loksumist,
mis ka kivisse mõra uuristab,
nii nagu valu põue piinatusse
ning jääb kurvalt mõttesse.
Aaria:
Zeffiretti placidetti
che volate a miei sospiri
i martiri che mi da l’Arciero Dio
palesate all’idol mio
Ruscelletti garuletti
che v’intorbido col pianto
Fate intanto chiara fede a la mia Clori
del mio mal de miei dolori
Heljuvad tuulekesed kuulevad mu kaebeid
ja näevad kannatusi,
mis mulle on toonud Jumal Ambuja.
Ilmutage neist mu armsamale.
Ojakeste vulin, mis saadab mu nuttu
viigu teade mu Chlorisele,
et olen talle truu,
ehkki piinlen kannatustes.
Retsitatiiv:
O ragion vuol che sia
de l’aspra pena mia
che stempra i pianti in cor,
l’Alma in sospiri
già che non ha foriero
il mio crudo tormento
fedele messaggiero
o l’acqua o il vento
Mõistus tahab,
et mu südant täidaks valu.
Hingepiinad ei taha taanduda.
Mu karmist kannatusest
andke teada mu armsamale,
oo ustavad vete ja tuulte käskjalad.
Aaria:
Fortuna crudele
nemica d’Amore
mi cresce il martir
Con lingua fedele
gl’affanni del core
mi vieta scoprir
la fiamma celata
più cruda s’accende
a struggermi il sen
Ma sorte spietata
ogn’or mi contende
svelarla al mio ben
Karm saatus, armastuse vaenlane
veelgi suurendab mu valu.
Mu vaevatud süda
ei suuda kustuda armuleegil,
ning veelgi valusam on selle süütamine.
Siis lõhkeb mu süda,
kuid saatus halastamatu
keelab seda ilmutada mu armsamale.
————————-
Georg Friedrich Händel
Mi palpita il cor /
Mu süda väriseb
Ariooso ja retsitatiiv:
Mi palpita il cor,
né intendo perché,
agitata è l’alma mia,
né so cos’è.
Tormento e gelosia,
sdegno, affanno e dolore
da me che pretendete?
Se mi volete amante, amante son;
ma, oh Dio, non m’uccidete,
che il cor fra tante pene
più soffrire non può le sue catene.
Mu süda väriseb, ja ma ei mõista, miks?
Miks on rahutu mu hing?
Piin ja armukadedus,
meeleheide, mure ja kurbus –
miks panete mind proovile?
Kui tõite mulle armastuse, siis armastan,
kuid, oh Jumal, ärge mind tapke,
sest enam ei suuda mu süda
armukütkeis piinelda.
Aaria:
Ho tanti affanni in petto,
che qual sia il più tiranno
io dir no’l so.
So ben che do ricetto
a un aspro e crudo affanno
e che morendo vo’.
Mu süda põleb valudes,
mida pole võimalik sõnadesse panna.
Tean vaid seda, et
olen suurtes vaevades,
mis surma kuulutavad.
Retsitatiiv:
Clori, di te mi lagno;
e di te, o nume,
figlio di Citerea,
ch’il cor feristi
per una che non sa
che cosa è amore,
ma se d’egual’ saetta
a lei feristi il core,
più lagnarmi non voglio;
e riverente inanti al simulacro tuo
prostrato a terra, umil, devoto
adorerò quel Dio,
che fe’ contento e pago
il mio desio.
Chloris, sind anun oiates
ja sind, jumalanna,
Kythereia tütar anun,
sest haavasid südant,
ise tundmata armastust.
Kuid kui sama nool
kord läbistab ka sinu põue,
siis lakkan nutmast.
unustan kasutu pettepildi,
ning hardunult
ülistan Jumalat,
kes toob mulle rahu
ja täidab mu soovid.
Aaria:
S’un dí m’adora la mia crudele,
contento allor’ il cor sarà.
Che sia dolore, che sia tormento
questo mio seno più non saprà.
Kui ühel päeval mu karm
kaunitar minusse armub,
siis jääb mu süda rahule.
Ei enam valu ega piina
tunne mu rind.
Tõlkinud Marju Riisikamp