I stseen – Mu süda kuulub mu armsamale

Have you seen the white Lilly grow

before rude hands had touch’d it;

Have you mark’d the fall of the snow

before the Earth hath smutch’d it.

Have you felt the wool of Beaver

Or Swans down ever;

or have smelt to the Bud of the Bryer,

Or the Nard in the fire;

Or have tasted the Bag of the Bee;

O so white, O so soft, O so sweet is she!

So sweet is She.

 

Kas oled näinud valget liiliat kasvamas

Enne kui jämedad käed seda katsusid

Kas oled märgand lume langemist

Enne kui maa selle plekiks taandas

Kas oled tundnud kopra villa

või luige oma lõpuni välja;

või tundnud roosipunga lõhna;

või nardi lõkkes

või maitsnud mesilase kompsu

O nii valge, O nii pehme, O nii magus on tema!

Nii magus on Tema

 

My true love hath my heart, and I have hers,

By just exchange one for another given:

I hold hers dear, and mine she cannot miss,

There never was a better bargain driven:

My true love hath my heart, and I have hers.

 

Her heart in me keeps her and me in one,

My heart in her her thoughts and senses guides:

She loves my heart, for once it was her own,

I cherish hers because in me it bides:

My true love hath my heart, and I have hers.

(Sir Philip Sidney, The Bargain, adapted)

 

Mu tõelisel armsamal on mu süda, ja minul tema oma

Ausa vahetusega sai üks teisele antud

Ma hoian tema oma, ja minu ta kaotada ei saa

Paremat tehingut pole eales varem kantud

Mu tõelisel armsamal on mu süda, ja minul tema oma

 

Ta süda mu sees hoiab teda ja mind ühes

Mu süda temas tema mõtteid ja tundeid tüürib:

Ta armastab mu südant, sest kord oli see tema oma

Ma hellitan tema oma, et see minus püsib

Mu tõelisel armsamal on mu süda, ja minul tema oma.

(Sir Philip Sidney, “Tehing”, adapteeritud)

Enfin la beauté que j’adore

Me fait cognoistre en son retour,

Qu’elle veut que je voye encore

Ces yeux pour qui je meurs, pour qui je meurs d’amour.

 

Mais puis que je revoy la beauté qui m’enflamme,

Sortez mes desplaisirs, hostez vous de mon âme.

 

Le ciel voyant que son absence

M’oste tout mon contentement.

Octroye à ma persévérance

La fin de mon cruel, de mon cruel tourment.

 

Lõpuks, iludus, keda jumaldan

Annab mul teada, kui ta naaseb,

Et soovib, et ma näeks jälle

Neid silmi millest suren, millest suren armu kätte 

Ja kuna näen taas ilu, mis mind kirgastab

Kadugu rahulolematused, väljuge mu hingest.

 

Taevas, nähes kuidas temas lahusolu

röövib mult kogu meelerahu

Kingib mu vastupidavusele

Lõpu, lõpu mu jõhkrale kannatusele.                                                                                                                                  

II stseen – Olgu päev kurbusest vaba

Ich waiẞ mir ein Meidlein hübsch und fein.

Hüt du dich, es kann wohl falsch und freundlich sein.

Hüt du dich, vertrau ihr nicht, sie narret dich!

 

Ma tunnen üht piigat, kes armas ja peen

Vaata ette, tal võib olla vale, kuid sõbralik meel

Vaata ette, usaldada teda mitte,

Sest lõpuks ta ikkagi proovib sind petta

Fellow, what art thou pursuing?

Heedless running to thy ruin;

Share our joy, our pleasure share.

Leave thy passion till tomorrow,

Let the day be free from sorrow,

Free from love and free from care!

(John Gay, 1685 – 1732, adapted)

Sõber, mida ajad sa küll taga?

Rohmakalt tormad oma hukk

Saa osa meie rõõmust, meie naudingut sa jaga.

 

Jäta oma kannatus homseks

Päästa päev lahti kurvastusest

Vabaks armastusest ja vabaks hoolest.

O Mistress mine, where are you roaming?  

O stay and hear! your true-love’s coming  

That can sing both high and low;  

Trip no further, pretty sweeting,  

Journeys end in lovers’ meeting—          

Every wise man’s son doth know.  

  

What is love? ’tis not hereafter;  

Present mirth hath present laughter;  

What’s to come is still unsure:  

In delay there lies no plenty,—          

Then come kiss me, Sweet-and-twenty,  

Youth’s a stuff will not endure.

(William Shakespeare, Twelfth Night, Act II, Scene 3)

Oo, kallim, kus sa rändad? Peatu

Ja kuula, kuidas armsam veatu

            viisi sulle kiiduks seab.
Ära tippa kaugemale,

Armsad saavad kokku jälle,

            Nagu iga tarkpea teab

 

Mis on arm? Ei kõhklev ohe;

Nali öeldud, naera kohe,

            Tulevikku me ei tea.

Viivitusest rõõmu pole,

suudle mind ja lahke ole,

            Noorus möödub õige pea.

Tõlkinud G. Meri

 

Im meyen, im meyen hört man die hanen kreen,

freu dich du schöns brauns megetlein,

hilf mir den haberen säen,

bist mir vil lieber dann der knecht,

ich tu dir deine alte recht.

 

Bum, megdlein, bum,

ich freu mich dein ganz um und um,

wo ich freundlich zu dir kum,

hinderm ofen und um und um,

freu dich, du schöns brauns megetlein,

ich kum, ich kum, ich kum, ich kum,

ich kum, ich kum, ich kum.

 

Es seinde zwölf monat im ganzen langen jare,

das sagen uns die weisen ganz und gar für ware,

ein jeder hat sein eigne art,

einer der zert, der ander spart. 

 

Bum, megdlein, bum…

 

Mais on kuulda kuke kiremist

Rõõmusta mu kaunis tume neid

Aita mul külvata kaera

Ma eelistan sind teenijale

Ma annan sulle rohkelt

 

Õitse, neiu, õitse!

Ma rõõmustan sinu igast aspektist ?

Kus iganes ma sulle peale satun

Kamina taga või mujal

Ole rõõmus, mu kaunis tume neid

Ma tulen, ma tulen, ma tulen

 

Kaksteist kuud on terves pikas aastas

Või nii targad räägivad

Igaüks neist on erinev

Ühel kulutame, teisel säästame.

 

Õitse, neid, õitse…

III stseen – Valus armastus

Sì dolce è il tormento ch’in seno mi sta

ch’io vivo contento per cruda beltà…

nel ciel di bellezza s’accreschi fierezza et manchi pietà

che sempre qual scoglio all’onda d’orgoglio mia fede sarà…

 

La speme fallace rivolgami il piè

diletto né pace non scendano a me

e l’empia ch’adoro mi nieghi ristoro di buona mercè

tra doglia infinita, tra speme tradita vivrà la mia fè…

 

Per foco e per gelo riposo non ho

nel porto del Cielo riposo haverò…

se colpo mortale con rigido strale il cor m’impiagò

cangiando mia sorte col dardo di morte il cor sanerò…

 

Se fiamma d’amore già mai non sentì

quel rigido core ch’il cor mi rapì

se nega pietate la cruda beltate che l’alma invaghì 

ben fia che dolente pentita e languente sospirimi un dì…

Nii magus on see kannatus,

Mis püsib mu südames,

Et ma elan rõõmsalt

Selle karmi ilu kiuste

Kasvagu ilu raevukalt taevas

ilma kaastundeta;

mu pühendumus jääb püsima

kui kivi vastu uhkuse lõpmatut lainet

 

Võlts lootus,

hoia mind ekslemas

Ära lase rahul

ega rõõmul minu osaks saada

Õel naine, keda ma jumaldan,

Eira mulle puhkus,

mida kaastunne jagaks;

Kesk lõppematut valu

Kesk purunenud lootusi

Jääb püsima mu pühendumus

 

Mulle pole puhkust

Ei soojas ega külmas

Ainult taevas

Leian ma rahu

Kui surmav hoop jäigalt noolelt

haavaks mu südant

Paraneks ma ikka

Muutes oma saatust

Surma enda südamega

Selle sama noolega

 

Kui see külm süda,

mis minu oma võlus

Pole kunagi tundnud

armastuse leeki

Kui see karm iludus

Keelab mulle armu,

Surgu ta siis

Minust piinatud

Kahetsedes, roidunult

Flow, my tears, fall from your springs!

Exiled for ever, let me mourn;

Where night′s black bird her sad infamy sings,

There let me live forlorn.

Down vain lights, shine you no more!

No nights are dark enough for those

That in despair their last fortunes deplore.

Light doth but shame disclose.

 

Never may my woes be relieved,

Since pity is fled;

And tears and sighs and groans my weary days

Of all joys have deprived.

From the highest spire of contentment

My fortune is thrown;

And fear and grief and pain for my deserts

Are my hopes, since hope is gone.

 

Hark! you shadows that in darkness dwell,

Learn to contemn light

Happy, happy they that in hell

Feel not the world’s despite.

Voolake, mu pisarad, langege oma sängist!

Hüljatud igaveseks, laske mul leinata

Kus öös must lind oma kurba laulu laulab

Sinna jätke mind üksinda.

Kustugu, asjatu valgus, ära enam sära!

Ükski öö pole piisavalt pime talle

Kes meeleheites oma viimast õnne salgab

Valgus vaid häbi avalikustab

 

Eal pole mu hädad leevenenud

Peale haletsuse kadumist;

Ja pisarad, ja ohked, ja oiged mu roidund päevi

Kõikidest rõõmudest on röövinud.

Kõige kõrgemast rahulolu tipust

Mu õnn on heidetud

Ja hirm, ja lein, ja valu magustoiduks

Ma loodan saada, sest lootus on üleüldse kadunud

 

Kuulgem! Te varjud, kes te pimeduses elate

Õppige põlastama valgust.

Rõõmsad, rõõmsad on need kes põrgus,

Sest ei tunne maailma põlgust.

You make me languish though I gave no offence,

you no longer write me or ask after me,

Yet even so I do not want any other lady;

I would sooner die than change my mind.

I do not say your love has vanished,

but I do complain of the trouble I suffer,

and far from you I humbly beg you

Not to be resentful of me.

(Clement Marot, L’Adolescence Clementine, Chanson XIII, Languir me fais sans t’avoir offensée)

Sa sunnid mind ängi, kuid ma ei teinud valet

Sa ei kirjuta ega küsi minu järele enam

Kuid isegi siis ei soovi ma kedagi teist

Ma ennem sureks kui muudaks meelt

 

Ma ei ütle, et su armastus on kadund

Kuid ma kaeban valu, mida kannatan

Ja sinust kaugel ma alandlikult palun

Ära pane seda mulle pahaks

O mal d’aymer 

Qui tous maulx oultrepasse

O mal d’aymer

Qui les hommes martyre

O mal d’aymer

Qui veut que je trespasse

O mal qui fais

Que mon las cueur empire

 

Or sus tous maulx

Esponge qui attire 

complainctes, pleurs, 

ennuys, gemissement

O mal qui n’as devant ny apres pire

Un jour sois las de me livrer tourment

 

Oo armastamise valu

Valusam kui ükski teine

Oo armastamise valu

Mis piinab meid

Oo armastamise valu

Mis paneb meid komistama

Oo valu,

Mis kurnab mu rasket südant

 

Pole suuremat valu

Ses ainult kurbus, pisarad

Kannatus ja oiged

Oh valu, aegade suurim

Kas sa ühel päeval vabastaksid mind

Sellest ahastusest

IV stseen – Vein, armastus ja vabadus

Come, thou monarch of the vine, 

Plumpy Bacchus with pink eyne!

In thy fats our cares be drown’d,

With thy grapes our hairs be crown’d:

Cup us, till the world go round,

Cup us, till the world go round!

(William Shakespeare, Antony and Cleopatra; Act II, Scene 7)

Bacchus, viinakuningas

Pilusilmne, matsakas!

Trööstib meid su vaadimärg,

Ehib pead su tarjapärg:

Keerle, ilm ja joomajärg

Keerle, ilm ja joomajärg!

Tõlkinud G. Meri

 

Buvons, amis, l’âge se passe,

Buvons, le temps le veut ainsi,

Et n’ayant que le seul soucy

De remplir et vuider la tasse

 

Goutons en pleine santé 

Le vin, l’amour et la liberté

 

Quittons le soin de la science

Bacchus a fait notre destin

Il ne sçait ny grec, ny latin

Ny les cas de la conscience. (Goutons…)

Tout son esprit est dans le verre

Il boit, il rit, il est content,

Suivons donc un chef si constant

Et bien loing d’esmouvoir la guerre. (Goutons…)

 

Joome, sõbrad, me oleme vananemas

Joome, nõnda aeg nõuab

Hoolides mitte millestki muust

Kui klaasi täitmisest ja tühjendamisest

 

Maitseme täie tervise juures

Veini, armastust ja vabadust

 

Unustagem teadus

Bacchus on meie saatuse määranud

Ta ei tunne ei kreeka ega ladina keelt

Ega huvitu moraaliteooriatest

 

Maitseme…

 

Ta terve vägi on klaasis

Ta joob, ta naerab, tal on hea meel

Järgeneme siis nõnda järjekindlale meistrile

Ja viigu ta meid kaugele sõjatandritest

 

Maitseme…

 

Quand je bois du vin clairet

Ami tout tourne, tourne, tourne, tourne.

Aussi désormais je bois Anjou ou Arbois.

Chantons et buvons, à ce flacon faisons la guerre,

Chantons et buvons, mes amis, buvons donc!

 

Kui ma joon kerget punast veini, sõber,

Kõik käib ringi ja ringi

Ja nüüdsest alates ma joon Anjou’d või Arbois’d

Laulame ja joome ja sõdime selle pudeliga

Laulame ja joome, mu sõbrad, laskem juua!

V stseen – Pärast surma 

J’ay dict, j’ay faict pour sa beaulté

Ce que je n’allegueray point

Mais son ingrate volunté

A rendu mon esprit esteint.

 

Qui monstre qu’elle a le coeur faint

Et quel farde sa privauté

C’est trop gardé de loyauté

A celle qui n’en garde point.

Ma olen öelnud, ma olen teinud tema jaoks

Rohkem kui võiks mainidagi

Kuid tema tänamatus

On võtnud mult viimse piisagi

 

See tõestab tema südame valetav

Ta vaid teeskleb kiindumist

Ma olen olnud liialt usaldav

Ja tema pole näidand proovimistki

Quem amores ten afinque-los ben

Que nan he veinto que va y ven

 

Quem amores tem alla em Castella

E ten seu amor en dama donzella

 

Afinque-los ben e non parta della

Que nan he veinto que va y e ven

Need kes armastavad, kandku head hoolt oma armsamate eest,

Sest armastus pole kui tuul, mis tuleb ja läheb

 

Kel on armastus Castella’s

Ja on andnud oma südame õilsale neiule

 

Kandku head hoolt oma armsama eest ja ära jäta teda

Sest armastus pole nagu tuul, mis tuleb ja läheb.

Señora bem poderey

Perder a vida que vivo

Mas de ser vosso cativo

Nem morto me mudarei.

 

Todas as cousas tem fim

E na morte são iguais

Mas cuidados immortais

Naceram só para mim

 

A elles me sojiguey

E a vosso poder altivo

Tanto que se peno vivo

Morto mais penas terey.

Neiu, ma võiks kaotada

Elu mida veel elan

Kuid ei lõpeta eal

Olemast su vang

 

Kõigele tuleb lõpp

Ja surmas on kõik ühtmoodi

Kuid ainult mina saan sul tuua

Hoolitsust teispool lõppu

 

Selleks olen end pühendanud

Ja sinu õilsale väele

Nii et kui ma kannatan eales

Siis surmas kannatan ma palju rohkem

Levayme amor daquesta terra

Que nõ fare mas vida en ella

 

Levayme amor al ysla perdida

Levayme cõ vos poys soys miñya vida

 

Quel corpo sin alma nan vive en la terra

Que nõ fare mas vida en ella

Vii mind, mu arm, kaugele siit maalt

Ma enam ei soovi siin elada

 

Vii mind, mu arm, kadunud saarele

Võta mind kaasa, sest sina oled mu elu

 

See hingetu keha ei ela enam Maal

Ma ei soovi enam elada siin.

Come away, come away, death,

            And in sad cypress let me be laid.

Fly away, fly away, breath;

            I am slain by a fair cruel maid.

My shroud of white, stuck all with yew,

            O, prepare it!

My part of death, no one so true

         Did share it.

Not a flower, not a flower sweet,

            On my black coffin let there be strown.

Not a friend, not a friend greet

            My poor corpse, where my bones shall be thrown.

A thousand thousand sighs to save,

            Lay me, O, where

Sad true lover never find my grave,

            To weep there!

(William Shakespeare, Twelfth night, Act II, Scene 4)

Tule, surm, tule nüüd ning mind

sule kurba küpressi ju;

Page hing, page siit kui lind

kaunis neiu on tapnud mu!

Mu surisärk ja jugapuu

            Mind varjaku!

Mu osaks surm on, keegi muu

            Nii polnud truu

 

Ükski lill, mitte ükski lill

Ärgu kirstu mul ehtigu;

Ärgu leinajad kummargil

Olgu üle mu haua suu!

Et säästa tuhat ohet, mind

            Muld peitku pea,

Ei kalmul ükski armund rind

            Siis nutta tea.

Tõlkinud G. Meri

 

Laissez durer la nuit, impatiente Aurore,

Elle m’ayde a cacher mes secrettes douleurs

Et j’ai n’a pas encore assez versé de pleurs

 

Pour ma douleur, hélas, est-il des nuits trop sombres,

Depuis que mon berger quitta ce beau séjour.

Ah, je ne puis souffrir le vif éclat du jour.

Laissez moi donc pleurer à la faveur des ombres

Autant que voudra mon amour.

 

Lase öö kestab, kärsitu koit

Ta aitab mul peita mu salapiina

Ja heidetud pisaratest veel ei piisa

 

Kas on öid küllalt süngeid, et mu piina kanda

Kui mu karjane lahkus siit maalt?

Ah ei salli ma päeva lõõma

Laske mul siis pimedas nutta

Nii kaua kui mu arm võiks tahta

Epiloog – Tema ja ainult tema

All the world’s a stage,

And all the men and women merely players;

They have their exits and their entrances,

And one man in his time plays many parts…

(William Shakespeare, As You like It, Act II, Scene 7)

Maailm on lava

Ja mehed-naised kõik vaid näitlejad

Nad sisenevad ja lahkuvad

Ja ühe inimese ellu mahub mitmeid osi.

Say, Love, if ever thou didst find,

A woman with a constant mind,

None but one,

And what should that rare mirror be,

Some goddess or some Queen is she,

She and onelie she,

She onely Queene of love and beautie.

 

But could thy firy poysned dart

At no time touch her spotlesse hart

Nor come neare?

She is not subject to Love’s bow,

Her eye commaunds, her heart saith ‘No’,

No and only no

One no another still doth follow.

 

How might I that faire wonder know

That mockes desire with endlesse no

See the Moone

That ever in one change doth grow

Yet still the same and she is so

So and onely so

From Heaven her vertues she doth borrow

 

To her then yield thy shafts and bowe,

That can command affections so:

Love is free,

So are her thoughts that vanquish thee,

There is no queene of love but she,

She and only she,

She onely queene of love and beautie.

Mis oleks, Armastus, kui sa võiksid leida

Naist kel püsiv on meel

Ei enam kui üht,

Ja missugune erand ta oleks

Mõni jumalanna või kuninganna

Tema ja ainult tema

Ainult armastuse ja ilu kuninganna

 

Kas saaks et su terav mürkjas nool

Ei eales taba ta puhast südant

Ega tule lähedalegi?

Ta ei kuulu Armastuse vibule märgiks

Ta silm kamandab, ta süda ütleb ei

Ei ja ainult ei

Ei ühtki teist ei järgne.

 

Kuidas mina seda kaunist ime tunneks

Mis narritab mind iha ja igavese ei-ga

Vaata Kuud

Mis pidevalt muutuses püsib

Kuid ikkagi sama ja tema on nii

Nii ja ainult nii

Taevast ta oma voorused on saanud

 

Temale siis alista oma nooled ja vibu,

Mis tundeid niimoodi muudab

Armastus on vaba

Ka on ta mõtted, mis sinu võidab

Pole teist armastuse kuningannat kui tema

Tema ja ainult tema

Ainult armastuse ja ilu kuninganna

 Tõlked (kui pole teisiti märgitud) Markus Kariis