I stseen – Mu süda kuulub mu armsamale
Have you seen the white Lilly grow
before rude hands had touch’d it;
Have you mark’d the fall of the snow
before the Earth hath smutch’d it.
Have you felt the wool of Beaver
Or Swans down ever;
or have smelt to the Bud of the Bryer,
Or the Nard in the fire;
Or have tasted the Bag of the Bee;
O so white, O so soft, O so sweet is she!
So sweet is She.
Kas oled näinud valget liiliat kasvamas
Enne kui jämedad käed seda katsusid
Kas oled märgand lume langemist
Enne kui maa selle plekiks taandas
Kas oled tundnud kopra villa
või luige oma lõpuni välja;
või tundnud roosipunga lõhna;
või nardi lõkkes
või maitsnud mesilase kompsu
O nii valge, O nii pehme, O nii magus on tema!
Nii magus on Tema
My true love hath my heart, and I have hers,
By just exchange one for another given:
I hold hers dear, and mine she cannot miss,
There never was a better bargain driven:
My true love hath my heart, and I have hers.
Her heart in me keeps her and me in one,
My heart in her her thoughts and senses guides:
She loves my heart, for once it was her own,
I cherish hers because in me it bides:
My true love hath my heart, and I have hers.
(Sir Philip Sidney, The Bargain, adapted)
Mu tõelisel armsamal on mu süda, ja minul tema oma
Ausa vahetusega sai üks teisele antud
Ma hoian tema oma, ja minu ta kaotada ei saa
Paremat tehingut pole eales varem kantud
Mu tõelisel armsamal on mu süda, ja minul tema oma
Ta süda mu sees hoiab teda ja mind ühes
Mu süda temas tema mõtteid ja tundeid tüürib:
Ta armastab mu südant, sest kord oli see tema oma
Ma hellitan tema oma, et see minus püsib
Mu tõelisel armsamal on mu süda, ja minul tema oma.
(Sir Philip Sidney, “Tehing”, adapteeritud)
Enfin la beauté que j’adore
Me fait cognoistre en son retour,
Qu’elle veut que je voye encore
Ces yeux pour qui je meurs, pour qui je meurs d’amour.
Mais puis que je revoy la beauté qui m’enflamme,
Sortez mes desplaisirs, hostez vous de mon âme.
Le ciel voyant que son absence
M’oste tout mon contentement.
Octroye à ma persévérance
La fin de mon cruel, de mon cruel tourment.
Lõpuks, iludus, keda jumaldan
Annab mul teada, kui ta naaseb,
Et soovib, et ma näeks jälle
Neid silmi millest suren, millest suren armu kätte
Ja kuna näen taas ilu, mis mind kirgastab
Kadugu rahulolematused, väljuge mu hingest.
Taevas, nähes kuidas temas lahusolu
röövib mult kogu meelerahu
Kingib mu vastupidavusele
Lõpu, lõpu mu jõhkrale kannatusele.
II stseen – Olgu päev kurbusest vaba
Ich waiẞ mir ein Meidlein hübsch und fein.
Hüt du dich, es kann wohl falsch und freundlich sein.
Hüt du dich, vertrau ihr nicht, sie narret dich!
Ma tunnen üht piigat, kes armas ja peen
Vaata ette, tal võib olla vale, kuid sõbralik meel
Vaata ette, usaldada teda mitte,
Sest lõpuks ta ikkagi proovib sind petta
Fellow, what art thou pursuing?
Heedless running to thy ruin;
Share our joy, our pleasure share.
Leave thy passion till tomorrow,
Let the day be free from sorrow,
Free from love and free from care!
(John Gay, 1685 – 1732, adapted)
Sõber, mida ajad sa küll taga?
Rohmakalt tormad oma hukk
Saa osa meie rõõmust, meie naudingut sa jaga.
Jäta oma kannatus homseks
Päästa päev lahti kurvastusest
Vabaks armastusest ja vabaks hoolest.
O Mistress mine, where are you roaming?
O stay and hear! your true-love’s coming
That can sing both high and low;
Trip no further, pretty sweeting,
Journeys end in lovers’ meeting—
Every wise man’s son doth know.
What is love? ’tis not hereafter;
Present mirth hath present laughter;
What’s to come is still unsure:
In delay there lies no plenty,—
Then come kiss me, Sweet-and-twenty,
Youth’s a stuff will not endure.
(William Shakespeare, Twelfth Night, Act II, Scene 3)
Oo, kallim, kus sa rändad? Peatu
Ja kuula, kuidas armsam veatu
viisi sulle kiiduks seab.
Ära tippa kaugemale,
Armsad saavad kokku jälle,
Nagu iga tarkpea teab
Mis on arm? Ei kõhklev ohe;
Nali öeldud, naera kohe,
Tulevikku me ei tea.
Viivitusest rõõmu pole,
suudle mind ja lahke ole,
Noorus möödub õige pea.
Tõlkinud G. Meri
Im meyen, im meyen hört man die hanen kreen,
freu dich du schöns brauns megetlein,
hilf mir den haberen säen,
bist mir vil lieber dann der knecht,
ich tu dir deine alte recht.
Bum, megdlein, bum,
ich freu mich dein ganz um und um,
wo ich freundlich zu dir kum,
hinderm ofen und um und um,
freu dich, du schöns brauns megetlein,
ich kum, ich kum, ich kum, ich kum,
ich kum, ich kum, ich kum.
Es seinde zwölf monat im ganzen langen jare,
das sagen uns die weisen ganz und gar für ware,
ein jeder hat sein eigne art,
einer der zert, der ander spart.
Bum, megdlein, bum…
Mais on kuulda kuke kiremist
Rõõmusta mu kaunis tume neid
Aita mul külvata kaera
Ma eelistan sind teenijale
Ma annan sulle rohkelt
Õitse, neiu, õitse!
Ma rõõmustan sinu igast aspektist ?
Kus iganes ma sulle peale satun
Kamina taga või mujal
Ole rõõmus, mu kaunis tume neid
Ma tulen, ma tulen, ma tulen
Kaksteist kuud on terves pikas aastas
Või nii targad räägivad
Igaüks neist on erinev
Ühel kulutame, teisel säästame.
Õitse, neid, õitse…
III stseen – Valus armastus
Sì dolce è il tormento ch’in seno mi sta
ch’io vivo contento per cruda beltà…
nel ciel di bellezza s’accreschi fierezza et manchi pietà
che sempre qual scoglio all’onda d’orgoglio mia fede sarà…
La speme fallace rivolgami il piè
diletto né pace non scendano a me
e l’empia ch’adoro mi nieghi ristoro di buona mercè
tra doglia infinita, tra speme tradita vivrà la mia fè…
Per foco e per gelo riposo non ho
nel porto del Cielo riposo haverò…
se colpo mortale con rigido strale il cor m’impiagò
cangiando mia sorte col dardo di morte il cor sanerò…
Se fiamma d’amore già mai non sentì
quel rigido core ch’il cor mi rapì
se nega pietate la cruda beltate che l’alma invaghì
ben fia che dolente pentita e languente sospirimi un dì…
Nii magus on see kannatus,
Mis püsib mu südames,
Et ma elan rõõmsalt
Selle karmi ilu kiuste
Kasvagu ilu raevukalt taevas
ilma kaastundeta;
mu pühendumus jääb püsima
kui kivi vastu uhkuse lõpmatut lainet
Võlts lootus,
hoia mind ekslemas
Ära lase rahul
ega rõõmul minu osaks saada
Õel naine, keda ma jumaldan,
Eira mulle puhkus,
mida kaastunne jagaks;
Kesk lõppematut valu
Kesk purunenud lootusi
Jääb püsima mu pühendumus
Mulle pole puhkust
Ei soojas ega külmas
Ainult taevas
Leian ma rahu
Kui surmav hoop jäigalt noolelt
haavaks mu südant
Paraneks ma ikka
Muutes oma saatust
Surma enda südamega
Selle sama noolega
Kui see külm süda,
mis minu oma võlus
Pole kunagi tundnud
armastuse leeki
Kui see karm iludus
Keelab mulle armu,
Surgu ta siis
Minust piinatud
Kahetsedes, roidunult
Flow, my tears, fall from your springs!
Exiled for ever, let me mourn;
Where night′s black bird her sad infamy sings,
There let me live forlorn.
Down vain lights, shine you no more!
No nights are dark enough for those
That in despair their last fortunes deplore.
Light doth but shame disclose.
Never may my woes be relieved,
Since pity is fled;
And tears and sighs and groans my weary days
Of all joys have deprived.
From the highest spire of contentment
My fortune is thrown;
And fear and grief and pain for my deserts
Are my hopes, since hope is gone.
Hark! you shadows that in darkness dwell,
Learn to contemn light
Happy, happy they that in hell
Feel not the world’s despite.
Voolake, mu pisarad, langege oma sängist!
Hüljatud igaveseks, laske mul leinata
Kus öös must lind oma kurba laulu laulab
Sinna jätke mind üksinda.
Kustugu, asjatu valgus, ära enam sära!
Ükski öö pole piisavalt pime talle
Kes meeleheites oma viimast õnne salgab
Valgus vaid häbi avalikustab
Eal pole mu hädad leevenenud
Peale haletsuse kadumist;
Ja pisarad, ja ohked, ja oiged mu roidund päevi
Kõikidest rõõmudest on röövinud.
Kõige kõrgemast rahulolu tipust
Mu õnn on heidetud
Ja hirm, ja lein, ja valu magustoiduks
Ma loodan saada, sest lootus on üleüldse kadunud
Kuulgem! Te varjud, kes te pimeduses elate
Õppige põlastama valgust.
Rõõmsad, rõõmsad on need kes põrgus,
Sest ei tunne maailma põlgust.
You make me languish though I gave no offence,
you no longer write me or ask after me,
Yet even so I do not want any other lady;
I would sooner die than change my mind.
I do not say your love has vanished,
but I do complain of the trouble I suffer,
and far from you I humbly beg you
Not to be resentful of me.
(Clement Marot, L’Adolescence Clementine, Chanson XIII, Languir me fais sans t’avoir offensée)
Sa sunnid mind ängi, kuid ma ei teinud valet
Sa ei kirjuta ega küsi minu järele enam
Kuid isegi siis ei soovi ma kedagi teist
Ma ennem sureks kui muudaks meelt
Ma ei ütle, et su armastus on kadund
Kuid ma kaeban valu, mida kannatan
Ja sinust kaugel ma alandlikult palun
Ära pane seda mulle pahaks
O mal d’aymer
Qui tous maulx oultrepasse
O mal d’aymer
Qui les hommes martyre
O mal d’aymer
Qui veut que je trespasse
O mal qui fais
Que mon las cueur empire
Or sus tous maulx
Esponge qui attire
complainctes, pleurs,
ennuys, gemissement
O mal qui n’as devant ny apres pire
Un jour sois las de me livrer tourment
Oo armastamise valu
Valusam kui ükski teine
Oo armastamise valu
Mis piinab meid
Oo armastamise valu
Mis paneb meid komistama
Oo valu,
Mis kurnab mu rasket südant
Pole suuremat valu
Ses ainult kurbus, pisarad
Kannatus ja oiged
Oh valu, aegade suurim
Kas sa ühel päeval vabastaksid mind
Sellest ahastusest
IV stseen – Vein, armastus ja vabadus
Come, thou monarch of the vine,
Plumpy Bacchus with pink eyne!
In thy fats our cares be drown’d,
With thy grapes our hairs be crown’d:
Cup us, till the world go round,
Cup us, till the world go round!
(William Shakespeare, Antony and Cleopatra; Act II, Scene 7)
Bacchus, viinakuningas
Pilusilmne, matsakas!
Trööstib meid su vaadimärg,
Ehib pead su tarjapärg:
Keerle, ilm ja joomajärg
Keerle, ilm ja joomajärg!
Tõlkinud G. Meri
Buvons, amis, l’âge se passe,
Buvons, le temps le veut ainsi,
Et n’ayant que le seul soucy
De remplir et vuider la tasse
Goutons en pleine santé
Le vin, l’amour et la liberté
Quittons le soin de la science
Bacchus a fait notre destin
Il ne sçait ny grec, ny latin
Ny les cas de la conscience. (Goutons…)
Tout son esprit est dans le verre
Il boit, il rit, il est content,
Suivons donc un chef si constant
Et bien loing d’esmouvoir la guerre. (Goutons…)
Joome, sõbrad, me oleme vananemas
Joome, nõnda aeg nõuab
Hoolides mitte millestki muust
Kui klaasi täitmisest ja tühjendamisest
Maitseme täie tervise juures
Veini, armastust ja vabadust
Unustagem teadus
Bacchus on meie saatuse määranud
Ta ei tunne ei kreeka ega ladina keelt
Ega huvitu moraaliteooriatest
Maitseme…
Ta terve vägi on klaasis
Ta joob, ta naerab, tal on hea meel
Järgeneme siis nõnda järjekindlale meistrile
Ja viigu ta meid kaugele sõjatandritest
Maitseme…
Quand je bois du vin clairet
Ami tout tourne, tourne, tourne, tourne.
Aussi désormais je bois Anjou ou Arbois.
Chantons et buvons, à ce flacon faisons la guerre,
Chantons et buvons, mes amis, buvons donc!
Kui ma joon kerget punast veini, sõber,
Kõik käib ringi ja ringi
Ja nüüdsest alates ma joon Anjou’d või Arbois’d
Laulame ja joome ja sõdime selle pudeliga
Laulame ja joome, mu sõbrad, laskem juua!
V stseen – Pärast surma
J’ay dict, j’ay faict pour sa beaulté
Ce que je n’allegueray point
Mais son ingrate volunté
A rendu mon esprit esteint.
Qui monstre qu’elle a le coeur faint
Et quel farde sa privauté
C’est trop gardé de loyauté
A celle qui n’en garde point.
Ma olen öelnud, ma olen teinud tema jaoks
Rohkem kui võiks mainidagi
Kuid tema tänamatus
On võtnud mult viimse piisagi
See tõestab tema südame valetav
Ta vaid teeskleb kiindumist
Ma olen olnud liialt usaldav
Ja tema pole näidand proovimistki
Quem amores ten afinque-los ben
Que nan he veinto que va y ven
Quem amores tem alla em Castella
E ten seu amor en dama donzella
Afinque-los ben e non parta della
Que nan he veinto que va y e ven
Need kes armastavad, kandku head hoolt oma armsamate eest,
Sest armastus pole kui tuul, mis tuleb ja läheb
Kel on armastus Castella’s
Ja on andnud oma südame õilsale neiule
Kandku head hoolt oma armsama eest ja ära jäta teda
Sest armastus pole nagu tuul, mis tuleb ja läheb.
Señora bem poderey
Perder a vida que vivo
Mas de ser vosso cativo
Nem morto me mudarei.
Todas as cousas tem fim
E na morte são iguais
Mas cuidados immortais
Naceram só para mim
A elles me sojiguey
E a vosso poder altivo
Tanto que se peno vivo
Morto mais penas terey.
Neiu, ma võiks kaotada
Elu mida veel elan
Kuid ei lõpeta eal
Olemast su vang
Kõigele tuleb lõpp
Ja surmas on kõik ühtmoodi
Kuid ainult mina saan sul tuua
Hoolitsust teispool lõppu
Selleks olen end pühendanud
Ja sinu õilsale väele
Nii et kui ma kannatan eales
Siis surmas kannatan ma palju rohkem
Levayme amor daquesta terra
Que nõ fare mas vida en ella
Levayme amor al ysla perdida
Levayme cõ vos poys soys miñya vida
Quel corpo sin alma nan vive en la terra
Que nõ fare mas vida en ella
Vii mind, mu arm, kaugele siit maalt
Ma enam ei soovi siin elada
Vii mind, mu arm, kadunud saarele
Võta mind kaasa, sest sina oled mu elu
See hingetu keha ei ela enam Maal
Ma ei soovi enam elada siin.
Come away, come away, death,
And in sad cypress let me be laid.
Fly away, fly away, breath;
I am slain by a fair cruel maid.
My shroud of white, stuck all with yew,
O, prepare it!
My part of death, no one so true
Did share it.
Not a flower, not a flower sweet,
On my black coffin let there be strown.
Not a friend, not a friend greet
My poor corpse, where my bones shall be thrown.
A thousand thousand sighs to save,
Lay me, O, where
Sad true lover never find my grave,
To weep there!
(William Shakespeare, Twelfth night, Act II, Scene 4)
Tule, surm, tule nüüd ning mind
sule kurba küpressi ju;
Page hing, page siit kui lind
kaunis neiu on tapnud mu!
Mu surisärk ja jugapuu
Mind varjaku!
Mu osaks surm on, keegi muu
Nii polnud truu
Ükski lill, mitte ükski lill
Ärgu kirstu mul ehtigu;
Ärgu leinajad kummargil
Olgu üle mu haua suu!
Et säästa tuhat ohet, mind
Muld peitku pea,
Ei kalmul ükski armund rind
Siis nutta tea.
Tõlkinud G. Meri
Laissez durer la nuit, impatiente Aurore,
Elle m’ayde a cacher mes secrettes douleurs
Et j’ai n’a pas encore assez versé de pleurs
Pour ma douleur, hélas, est-il des nuits trop sombres,
Depuis que mon berger quitta ce beau séjour.
Ah, je ne puis souffrir le vif éclat du jour.
Laissez moi donc pleurer à la faveur des ombres
Autant que voudra mon amour.
Lase öö kestab, kärsitu koit
Ta aitab mul peita mu salapiina
Ja heidetud pisaratest veel ei piisa
Kas on öid küllalt süngeid, et mu piina kanda
Kui mu karjane lahkus siit maalt?
Ah ei salli ma päeva lõõma
Laske mul siis pimedas nutta
Nii kaua kui mu arm võiks tahta
Epiloog – Tema ja ainult tema
All the world’s a stage,
And all the men and women merely players;
They have their exits and their entrances,
And one man in his time plays many parts…
(William Shakespeare, As You like It, Act II, Scene 7)
Maailm on lava
Ja mehed-naised kõik vaid näitlejad
Nad sisenevad ja lahkuvad
Ja ühe inimese ellu mahub mitmeid osi.
Say, Love, if ever thou didst find,
A woman with a constant mind,
None but one,
And what should that rare mirror be,
Some goddess or some Queen is she,
She and onelie she,
She onely Queene of love and beautie.
But could thy firy poysned dart
At no time touch her spotlesse hart
Nor come neare?
She is not subject to Love’s bow,
Her eye commaunds, her heart saith ‘No’,
No and only no
One no another still doth follow.
How might I that faire wonder know
That mockes desire with endlesse no
See the Moone
That ever in one change doth grow
Yet still the same and she is so
So and onely so
From Heaven her vertues she doth borrow
To her then yield thy shafts and bowe,
That can command affections so:
Love is free,
So are her thoughts that vanquish thee,
There is no queene of love but she,
She and only she,
She onely queene of love and beautie.
Mis oleks, Armastus, kui sa võiksid leida
Naist kel püsiv on meel
Ei enam kui üht,
Ja missugune erand ta oleks
Mõni jumalanna või kuninganna
Tema ja ainult tema
Ainult armastuse ja ilu kuninganna
Kas saaks et su terav mürkjas nool
Ei eales taba ta puhast südant
Ega tule lähedalegi?
Ta ei kuulu Armastuse vibule märgiks
Ta silm kamandab, ta süda ütleb ei
Ei ja ainult ei
Ei ühtki teist ei järgne.
Kuidas mina seda kaunist ime tunneks
Mis narritab mind iha ja igavese ei-ga
Vaata Kuud
Mis pidevalt muutuses püsib
Kuid ikkagi sama ja tema on nii
Nii ja ainult nii
Taevast ta oma voorused on saanud
Temale siis alista oma nooled ja vibu,
Mis tundeid niimoodi muudab
Armastus on vaba
Ka on ta mõtted, mis sinu võidab
Pole teist armastuse kuningannat kui tema
Tema ja ainult tema
Ainult armastuse ja ilu kuninganna
Tõlked (kui pole teisiti märgitud) Markus Kariis