27.11.21 kell 18 online-kontsert

Haydn ja Mozart

Michael Borgstede – haamerklaver

Wolfgang Amadeus Mozart (1756-1791)

Sonaat KV 280 F-duur 

I Allegro assai

II Adagio

III Presto

Joseph Haydn (1732-1809)

Sonaat Hob. XVI:23 F-duur

I Allegro moderato

II Adagio

III Finale. Presto

Joseph Haydn 

Sonaat Hob. XVI:49 Es-duur 

I Allegro

II Adagio e cantabile

III Finale. Tempo di Minuet

Wolfgang Amadeus Mozart 

Sonaat KV 333 B-duur

I Allegro

II Andante cantabile

III Allegretto grazioso

Suured kunstiteosed on eraklikud – nad ei vaja midagi ega kedagi enda kõrvale, ehkki me võime vaadata või kuulata neid erinevalt, sõltuvalt, millisesse konteksti nad asetuvad. Tavalistele klassikalise klaveri kontserdi kuulajatele on järgmine kava ülesehitus üsna tavapärane: Haydni sonaadile järgneb Mozarti oma, siis võib-olla Beethoven, pärast vaheaega mõni hilisem Beethoven, siis ilmselt Schubert, Schumann ja lõpuks Chopin. Haydni suurepärastest sonaatidest on niisiis saanud võluvad soojendusharjutused nii kuulaja kui esitaja jaoks. Vaevalt on ühele heliloojale iial suuremat ülekohut tehtud.

Selles kontserdikavas midagi säärast ei juhtu. Haydni sonaatide ja Mozarti enam-vähem samaaegsete tööde kõrvutamises ei ole vähimatki võistlusmomenti. 

Muusikaline duell oli 18. ja 19. sajandil äärmiselt populaarne: Bach pidi võistlema Marchand’iga, Händel mängis võidu Scarlattiga ning Mozart põrkus Clementiga. Kuid erinevalt tänapäevast olid muusikalised konkursid väheolulised sündmused. Õnneks polnud Mozarti ja Haydni vahel muud kui vastastikune austus ja meil ei ole vajadust mõelda välja võistlust, mida kunagi pole olnud. Haydnit, kes oli põlvkond vanem kui Mozart, solvas tõesti pea isiklikult see, mida ta nimetas Mozarti muusika ametliku tunnustamise puudumiseks. 1783. a. kirjutas ta oma ühele sõbrale: “Kui ma ainult suudaksin igale muusikasõbrale ja eriti tähtsatele isikutele selgitada, kui ainulaadsed on Mozarti teosed, kui sügavad, kui intelligentsed, kui erakordselt tundlikud!… Mind ajab marru, kui mõtlen, et võrratu Mozart ei ole ikka veel ühegi keiserliku või kuningliku õukonna teenistuses! Andke andeks, kui ma pea kaotasin. Ent ma hoolin sellest mehest nii väga.” Omakorda Mozarti endapoolne kuue keelpillikvarteti pühendus Haydnile, kes varasemalt selles žanris uuendusi tegi, ei olnud vähem südamlik. 

On vaieldud selle üle, kas Mozart oli tuttav Haydni sonaadiga F-duur Hob. XVI:23, kui ta komponeeris oma samas helistikus sonaati K 280 millalgi 1774. a. lõpu ja 1775. a. märtsikuu vahel. Igal juhul on mõningatest struktuursetest ja kompositsioonilistest sarnasustest raske mööda vaadata. Aeglased keskmised osad on mõlemas sonaadis f-mollis ja stiililt Siciliano’d. Isegi temaatiline materjal on sarnane. Ometi saab neid sonaate kõrvuti kuulates selgeks ka see, et ühte klassikalist stiili ei ole olemas, ja see, kui erinevad kompositsioonitehnikad olla võivad. Haydn ei jaga ilmselt kunagi Mozarti vaimustust Alberti bassi vastu ega suuda kunagi heale muusikalisele naljale vastu panna. Mozart, näiteks, rabab kuulajaid oma küpses sonaadis KV 333 hämmastavalt rikkaliku temaatikaga. Jääb mulje, nagu oleks tal olnud tagavaraks nii palju meeldejäävaid meloodiaid, et ta võis kergesti kulutada ühe või kaks väikese ülemineku- või arenduslõigu peale. Haydn tundub teiselt poolt end sihilikult piiravat sonaadi Hob. XVI:49 esimeses osas teemaga, mis peaaegu ei vääri seda nime. Aga mida ta sellega teeb? Tema motiividega ringikäimine on lummav, jättes mõnel puhul alles ainult peateema rütmi ja võttes selle kõik tükkideks lahti – ainult selleks, et panna see hiljem taas hiilgavalt kokku. Ei, siin ei ole tõepoolest kohta ei paremale ega halvemale võistlusele. Kuid kuulates neid meistriteoseid kõrvuti, mõistame me paremini, mida need kaks muusikalist giganti teineteises leidsid.

Saksa klavessinisti, haamerklaveri mängijat ja organisti Michael Borgstedet on kirjeldatud kui üht kõige huvitavamat oma põlvkonna varajaste klahvpillide virtuoosi. Klavessiini õppis ta Haagi Kuninglikus Konservatooriumis Jacques Oggi juures. Solisti ja kammeransambli Musica ad Rhenum liikmena on ta tuuritanud pea kogu Euroopas, Ameerika Ühendriikides, Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Lähis-Idas ning mänginud kõige esinduslikematel lavadel ning festivalidel. Michael Borgstede on klavessiini ja basso continuo professor Kölni muusikakõrgkoolis Hochschule für Musik und Tanz. 

Tema kaks tosinat CD-d on saanud kriitikutelt rohkeid kiiduavaldusi. Tema debüütsalvestus Francois Couperin’i nelja Livres de Pièces de Clavecin’i kogumiku muusikaga 11-l CD-l pälvis prestiižse auhinna Gramophone Editor’s Choice. Hollandi ajaleht de Volkskrant kirjeldas seda kui “tõelist varalaegast” ja ameerika ajakiri Fanfare täheldas, et “selle kogumiku mitte soetamiseks ei ole ühtki vabandust, sest see tasub ennast rikkalikult ära paljudeks aastateks”. Mitte vähem entusiastlik ei olnud tagasiside neljast CD-st koosnevale Georg Friedrich Händeli klavessiinisüitide salvestusele, mida saksa ja hispaania ajakirjad Fono Forum ja Scherzo tervitasid kui “uut referentssalvestist”. Tema viimase aja suur huvi on varajaste klaverite ajalugu ja esituspraktika ning nüüdseks on ta ka kahe originaalinstrumendi omanik (aastatest 1776 ja 1812). Nii salvestustel kui avalikel esinemistel otsib Michael kontraste ja draamat, tema interpretatsioon järgib barokkmuusika retoorikat ja affekte –  need on ideaalid, mis kanduvad üle ka klassikalisse perioodi. 2021. aastal ilmub tema ja Stephan Schardti, endise Musica Antiqua Kölni I viiuli, koostöös Saksa raadio SWR poolt salvestatud kolmest CD-st koosnev album Mozarti ja tema kaasaegsete (Kraus, Dussek, Leduc, Johann Christian Bach ja Haydn) muusikaga.