Kontserdil kõlavad Johann Sebastian Bachi tuntud klavessiiniteoste seaded ansamblile ning tema sonaat klavessiinile ja viola da gamba’le.

Miks otsustas Novaja Gollandiya neist teostest seaded teha? Klavessiini eriline, intiimne kõla meenutab mõnevõrra mustvalget filmi. Ansambli muusikud soovisid sellele filmile „värvi lisada“ – tuua muusikasse uusi värvivarjundeid, väljendusrikkust ja tämbrite mitmekesisust.

Itaalia kontsert (1735) on sooloklavessiinile kirjutatud teos, mis on loodud spetsiaalselt kahemanuaalsele instrumendile. Ühelt poolt kuulub see Bachi kogumikku, mis oli mõeldud õppimiseks ja harjutamiseks, teisalt aga võtab teos kokku tema aastatepikkuse töö klavessiinikontserdi žanriga ning süvenemise Itaalia kontserditraditsiooni. Teose eredad ja kontrastsed osad ning ülev meeleolu pakuvad kuulajaile alati rõõmu. Ansambliseade toob veelgi enam esile selle muusika rikkuse ja värvide rohkuse.

Capriccio armastatud venna lahkumise puhul (1704) on samuti algselt kirjutatud sooloklavessiinile. See erakordselt omanäoline ja suure huumoriga loodud programmilise sisuga teos põhineb reaalselt toimunud sündmusel – Bachi venna saatmisel Rootsi armeesse. Manitsused, kurbus, postisarve kõla ning lahkuva tõllaratta veeremist meenutav fuuga joonistuvad Bachi meisterlikus muusikalises kujutluspildis ilmekalt välja ja on selgesti kuuldavad.

Sonaat D-duur viola da gamba’le ja klavessiinile (1717–1723) kõlab kontserdilavadel harva, kuid on üks Bachi silmapaistvamaid kammerteoseid. Helge ja elav, läbipaistev ja sügav nagu jõgi – see muusika haarab kuulaja vooluga kaasa.

Arvatakse, et Kontsert kolmele klavessiinile ja keelpillidele BWV 1064 (u 1735–1745) on Bachi kaduma läinud kolme viiuli kontserd töötlus. Kontserdil kõlava ansambliseade aluseks on selle oletatava algversiooni tänapäevane rekonstruktsioon. Teose eripäraks on pidev muusikaline dialoog ja omavaheline mõõduvõtt kõigi ansambliliikmete, mitte ainult kolme peamise solisti vahel. Virtuoossed käigud, kiired muusikalised repliigid ning särava itaalia kontserdistiili ja saksa polüfoonia ühendamine teevad sellest teosest ühe Bachi suurema meistriteose.