Dowlandi laulude inglisekeelsed tekstid ja nende masintõlge

Unquiet thoughts

Unquiet thoughts your civil slaughter stint,
and wrap your wrongs within a pensive heart:
and you my tongue that makes my mouth a mint,
and stamps my thoughts to coin them words by art,
Be still: for if you ever do the like,
I’ll cut the string that makes the hammer strike.

But what can stay my thoughts they may not start,
or put my tongue in durance for to die?
When as these eyes, the keys of mouth and heart,
Open the lock where all my love doth lie;
I’ll seal them up within their lids for ever:
So thoughts and words and looks shall die together

—

Rahutud mõtted, vaigistage võit,
ja südamesse peitke oma vaev.
Mu keel, mis suust teeb mündikoja,
kus sõnad vermin mõtetest mu vaeva —
Vaiki nüüd, või katkestan ma nööri,
mis paneb haamri lööma mündi lööki.

Kuid kes saaks peatada mu mõtte rännul,
või keele sulgeda, et vaikus jääks?
Kui silmad — südame ja suu on võtmed —
avavad luku, kus peitub armu vägi,
Siis sulen need ja jäägu pimedusse,
et mõtted, sõnad, pilgud sureks ühte.

______________

Can she excuse my wrongs

Can she excuse my wrongs with virtue’s cloak?
shall I call her good when she proves unkind?
Are those clear fires which vanish into smoke?
must I praise the leaves where no fruit I find?

No, no: where shadows do for bodies stand,
thou may’st be abused if thy sight be dim.
Cold love is like two words written on sand,
or two bubbles which on the water swim.

Wilt thou be thus abused still,
seeing that she will right thee never?
if thou canst not overcome her will,
thy love will be thus fruitless ever.

Was I so base, that I might not aspire
Unto those high joys which she holds from me?
As they are high, so high is my desire:
If she this deny what can granted be?

If she will yield to that which reason is,
It is reason’s will that love should be just.
Dear make me happy still by granting this,
Or cut off delays if that die I must.

Better a thousand times to die,
then for to live thus still tormented:
Dear but remember it was I
Who for thy sake did die contented.

___

Kas ma tohin teda heaks nimetada, kui ta on osutunud hoolimatuks?
Kas need kirkad leegid, mis haihtuvad suitsuks, on tõesti valgus?
Kas peaksin kiitma lehti, kui nende all ei küpse ükski vili?

Ei, ei — seal, kus varjud seisavad kehade asemel,
võib su silm sind petta, kui see on tuhmunud.
Külm armastus on nagu kaks sõna, liivale kirjutatud,
või kaks mulli, mis hetkeks püsivad vee pinnal.

Kas lased end ikka veel nõnda pettuse alla,
kui ta iialgi ei püüa sinu õigust taastada?
Kui sa ei suuda tema tahet murda,
jääb su armastus igavesti viljatuks.

Kas olin ma tõesti nii madal, et ei tohtinud ihaldada
neid kõrgeid rõõme, mida ta minult varjab?
Nagu need on kõrged, nõnda on kõrge ka minu soov;
kui ta seda ei luba, mis üldse enam lubatud võiks olla?

Kui ta alistuks sellele, mis on mõistuse hääl,
siis ütleb mõistus, et armastus peab olema õiglane.
Armas, tee mind õnnelikuks, nõustudes sellega —
või lõpeta viivitused, kui ma pean surema.

Parem tuhat korda surra
kui elada edasi selles piinas.
Armas, pea vaid meeles, et olin mina see,
kes sinu pärast suri — ja suri rahuga.

 _______________

Come away

Come away, come sweet love,
The golden morning breaks.
All the earth, all the air
of love and pleasure speaks:
Teach thine arms then to embrace,
And sweet rosy lips to kiss,
And mix our souls in mutual bliss,
Eyes were made for beauty’s grace,
Viewing, rueing love’s long pain
Procur’d by beauty’s rude disdain.

Come away, come sweet love,
The golden morning wastes,
While the sun from his sphere
His fiery arrows casts,
Making all the shadows fly,
Playing, staying in the grove
To entertain the stealth of love.
Thither, sweet love, let us hie,
Flying, dying in desire
Wing’d with sweet hopes and heav’nly fire.

Come away, come sweet love,
Do not in vain adorn
Beauty’s grace, that should rise
like to the naked morn.
Lilies on the riverside
And fair Cyprian flow’rs newblown
Desire no beauties but their own,
Ornament is nurse of pride,
Pleasure, measure love’s delight.
Haste then, sweet love, our wished flight!

—

Tule nüüd, tule, mu armas,
kuldne hommik koidab.
Kogu maa, kogu õhk
räägib armastusest ja naudingust.
Õpeta siis oma käsivarsi embama,
ja magusaid roosipunaseid huuli suudlema,
ning lase meie hinged seguneda ühises õndsuses.
Silmad loodi ilu võlu jaoks —
vaatama ja kaebama armu pika valu üle,
mille on tekitanud ilu karm hoolimatus.

Tule nüüd, tule, mu armas,
kuldne hommik vajub tühja,
kui päike oma sfäärist
saadab tuliseid nooli,
pannes varjud lendu tõusma,
mängides ja peatudes salu varjus,
et varjatud armastust võõrustada.
Sinna, mu armas, ruttame ka meie,
lendamas ja kustumas igatsuses,
magusate lootuste ja taevatule tiivul.

Tule nüüd, tule, mu armas,
ära ehi end asjata
ilu võluga, mis peaks tärkama
nagu alasti koit.
Jõekaldal kasvavad liiliad
ja värskelt puhkenud Küprose õied
ei ihalda muud ilu kui oma jagu.
Ehted on uhkuse kasvatajad,
nauding ja mõõdukus on armurõõmu mõõdukad hoidjad.
Kiirusta siis, mu armas —
me ihaldatud lend ootab!

———-

Come heavy sleep

Come heavy sleep, the image of true death;
and close up these my weary weeping eyes:
Whose spring of tears doth stop my vital breath,
and tears my hart with sorrows sign swol’n cries:
Come and possess my tired thoughts, worn soul,
That living dies, till thou on me be stole.

—

Tule, sügav uni — tõelise surma kuju —
ja sule kinni need mu väsind, nutvad silmad;
nende pisarate allikas lämmatab mu hingeõhu
ja rebib mu südant paisunud, valu täis ohkega.
Tule ja võta enda alla mu väsinud mõtted, kulunud hing,
kes elus olles sureb, kuni sina mulle varjudes saabud.

————-

His golden locks

His golden locks Time hath to silver turned.
O Time too swift, O swiftness never ceasing:
His youth ‘gainst Time and Age hath ever spurned,
But spurned in vain; youth waneth by increasing.
Beauty, strength, youth are flowers but fading seen;
Duty, faith, love are roots, and ever green.

—

Tema kuldsed kiharad on Aeg hõbedaseks muutnud.
Oh Aeg, kui kiire sa oled, oh kiirus, mis ei lakka iial!
Tema noorus on alati trotsinud Aega ja Iga,
kuid trotsinud asjata — noorus kahaneb, ehkki näib kasvavat.
Ilu, jõud ja noorus on nagu õied, mis vaid hetkeks säravad ja närbuvad;
kuid kohus, truudus ja armastus on juured — igihaljad.

————

Come again

Come again! sweet love doth now invite
Thy graces that refrain
To do me due delight,
To see, to hear, to touch, to kiss, to die,
With thee again in sweetest sympathy.

Come again! that I may cease to mourn
Through thy unkind disdain;
For now left and forlorn
I sit, I sigh, I weep, I faint, I die
In deadly pain and endless misery.

—

Tule taas! mu armas arm nüüd kutsub
su voorusi, mis hoiduvad,
et anda mulle õiglase rõõmu —
näha, kuulda, puudutada, suudelda ja surra
koos sinuga, taas magusas ühtsuses.

Tule taas! et võiksin lakata leinamast
su hoolimatu põlguse tõttu;
sest nüüd, maha jäetult ja üksinda,
istun, ohkan, nutan, nõrkenen ja suren —
surmavas valus ja lõputus piinas.

————

Sleep wayward thoughts

Sleep wayward thoughts, and rest you with my love,
Let not my Love be with my love diseas’d.
Touch not proud hands, least you her anger move,
But pine you with my longings, long displeas’d.
Thus while she sleeps, I sorrow for her sake,
So sleeps my Love, and yet my love doth wake.

My love doth rage, and yet my Love doth rest,
Fear in my love, and yet my Love secure,
Peace in my Love, and yet my love oppress’d,
Impatient yet of perfect temperature,
Sleep dainty Love, while I sigh for thy sake,
So sleeps my Love, and yet my love doth wake.

—

Uinuge, ekslevad mõtted, ja puhake koos minu armuga,
ärge laske mu Armsal saada haiget minu armastusest.
Ärge puudutage uhkeid käsi, et mitte äratada tema viha —
vaid kiratsege koos mu igatsustega, kaua rahuldamata.
Nõnda, kui tema magab, leinan ma tema pärast;
nii uinub mu Arm, kuid mu arm ei saa uinuda.

Mu arm möllab, ja ometi mu Arm puhkab;
hirm elab mu armsuses, ja siiski on mu Arm kindel.
Rahu on mu Armsas, ja ometi mu arm on rõhutud,
kannatamatu, kuigi igatseb täiuslikku tasakaalu.
Uinu, mu õrn Arm, kuni mina sinu pärast ohkan —
nii magab mu Arm, ent mu arm ikka ärkvel on.

—

Flow my tears

Flow, my tears, fall from your springs!
Exiled for ever, let me mourn;
Where night’s black bird her sad infamy sings,
There let me live forlorn.

Down vain lights, shine you no more!
No nights are dark enough for those
That in despair their lost fortunes deplore.
Light doth but shame disclose.

Never may my woes be relieved,
Since pity is fled;
And tears and sighs and groans my weary days
Of all joys have deprived.

From the highest spire of contentment
My fortune is thrown;
And fear and grief and pain for my deserts
Are my hopes, since hope is gone.

Hark! you shadows that in darkness dwell,
Learn to contemn light
Happy, happy they that in hell
Feel not the world’s despite.

—

Voolake, mu pisarad, langemas su allikatest!
Igaveseks pagendatud, leinan ma nüüd.
Seal, kus must öölind laulab häbi täis laulu,
elagu unustatult mu süda ja ihu.

Hääbu, tühine valgus, ära enam sära!
Pole piisavalt musti öid neile,
kes meeleheites kaotatud õnne taga nutavad —
valgus vaid paljastab häbi.

Ärgu mu vaevad iial leidku leevendust,
kui halastus on kadunud.
Ja pisarad, ohked, oiged — need on mu päevad,
mis rõõmust tühjad.

Kõrgeimast rahu tornist
on mu saatus heidetud alla.
Ja hirm, ja kurbus, ja valu on mu palgaks,
kui lootus on otsa saanud.

Kuulge, te varjud, kes elate pimeduses —
õppige põlgama valgust!
Õnnelikud, õnnelikud need, kes põrgus ei tunne
maailma pilget ja valgust.

————-

Fine knacks for ladies

Fine knacks for ladies, cheap, choice, brave and new,
good penny worths, but money cannot move,
I keep a fair, but for the fair to view
a beggar may be liberal of love,
Though all my wares be trash, the heart is true.

Within this pack pins, points, laces and gloves,
And divers toys fitting a country fair,
But in my heart, where duty serves and loves,
Turtles and twins, Court’s brood, a heav’nly pair.
Happy the man that thinks of no removes.

—

Kaunis kraam naistele, uu, uhke, hea —
odav ja kallis, kuid raha mind ei liiguta.
Ma poodi pean, kuid kaunidusele teen vaid teed;
kerjuski võib armus helde olla — nõnda head.
Mu kraam on tühine, kuid süda tõene jääb.

Siin pakis on nööpnõelu, paelu ja kindaid veel,
ja mänguasju, mis külaturule sobiksid hästi.
Kuid südames, kus kohus ja armastus valvavad teel,
on tuvid ja kaksikud — õue õnn, taevane paarike seal.
Õnnis on see, kes ei igatse muud ega käsi lahti ei päästa.

—————–

White as lilies was her face

White as lilies was her face,
When she smiled she beguiled,
Quitting faith with foul disgrace,
Virtue, service thus neglected,
Heart with sorrow hath infected.

When I swore my heart my own,
She disdained, I complained;
Yet she left me overthrown,
Careless of my bitter grieving,
Ruthless bent to no relieving.

All in vain is Ladies’ love,
Quickly choosed, shortly loosed,
For their pride is to remove,
Out alas their looks first won us,
And their pride hath straight undone us.

By thine error thou hast lost,
Hart unfained, truth unstained,
And the swain that loved most,
More assured in love than many,
More despised in love than any.

—

Valge kui liilia oli ta nägu,
naerdes võlus ta kõiki;
usk pöörati räpaseks häbiks,
voorus ja teenistus unustatud,
süda sai kurbusest nakatatud.

Kui ma vandusin, et süda kuulub mulle,
ta põlgas, ja ma kurtma jäin;
kuid ta jättis mind maapõhja lööduna,
hoolimatu mu kibeda leina suhtes,
halastamatu ja ükskõikne.

Kõik on asjata, naiste armastus,
kiiresti valitud, ruttu loobutud,
sest nende uhkus on lahkuda;
ah, kõigepealt võitsid nad meid oma pilguga,
ja uhkus meid kohe hukutas.

Oma vea läbi oled kaotanud,
süda siiras, tõde puutumata;
ja see noormees, kes armastas kõige rohkem,
kindlam armus kui paljud,
rohkem põlatud armus kui keegi teine.

—————

A sheperd in a shade

A shepherd in a shade,
his plaining made,
of love and lovers wrong,
Unto the fairest lass,
that trod on grass,
and thus began his song.

Restore, restore my hart again,
Which love by thy sweet looks hath slain,
Least that enforst by your distain,
I sing, fie fie on love,
it is a foolish thing

Since love and fortune will,
I honor still,
your faire and lovely eye,
What conquest will it be,
Sweet nymph, for thee,
If I for sorrow dye.

My hart where have you laid
O cruel maid,
To kill when you might save,
Why have ye cast it forth
as nothing worth,
Without a tomb or grave.

O let it bee entombed and lye,
In your sweet mind and memory,
Least I resound on every warbling string,
Fye fye on love
it is a foolish thing.

—

Karjane varjus,
laulis oma kurbi laule,
armastusest ja armastajate väärtegudest,
kaunimale neiule,
kes oli rohtu tallatud,
ja nii algas tema laul.

Taasta, taasta mu süda taas,
mida armastus su magusate pilkude läbi tappis;
muidu, kui teie põlgus mind sunnib,
laulan ma: häda armastusele!
See on ju naeruväärne.

Kuna armastus ja saatus nõuavad,
ma austan ikka veel
sinu kaunist ja armsat pilku.
Mis vallutus see oleks,
magus neiu sinu jaoks,
kui mina sureksin kurbuses?

Mu süda, kuhu sa jäid,
oh julm neiuke,
et tappa, kui oleks saanud päästa?
Miks sa viskasid selle minema
kui väärtusetu,
ilma haua või matmispaigata?

Ah, lase tal olla maetud ja jääda
sinu armsasse mõttesse ja mällu,
muidu ma kajan igal laulval keelel:
Häda armastusele!
See on ju naeruväärne.

————-

Sorrow stay

Sorrow sorrow stay, lend true repentant tears,
to a woeful wretched wight,
hence, despair with thy tormenting fears:
O doe not my poor heart affright,
pity, help now or never,
mark me not to endless pain,
alas I am condemned ever,
no hope, no help there doth remain,
but down, down, down I fall,
and arise I never shall.

—

Kurbus, kurbus, jää, too tõelised kahetsusepisarad
sellele õnnetule, vaevatud hingele.
Tagane, meeleheide, koos oma piinavate hirmudega —
oh ära ehmata mu vaest südant!
Halasta, aita, nüüd või mitte kunagi;
ära mõista mind lõputusse vallu.
Ah hooli, mu saatus on igavene —
ei lootust, ei abi jää.
Vaid alla, alla, alla ma langen
ja enam eales ei tõuse.

———————

Me, me and none but me

Me, me and none but me, dart home O gentle death
and quickly, for I draw too long this idle breath:
O howe I long till I may fly to heaven above,
unto my faithful and beloved turtle dove.

Like to the silver Swan, before my death I sing:
And yet alive my fatal knell I help to ring.
Still I desire from earth and earthly joys to fly,
He never happy liv’d, that cannot love to die.

—

Mina, mina ja ainult mina — sihi mind, oh õrn surm,
ja kiiresti, sest liialt kaua hingan tühja õhku.
Oh, kuidas ihkan tõusta viimaks taeva kõrgustesse
oma truu ja armsa turteltuvi juurde.

Nõnda kui hõbedane luik, kes enne surma laulab,
nii laulangi ja elavana löön ise oma surmakella.
Ikka ihkan ma maa ja maiste rõõmude eest põgeneda —
ei elanud õnnelikult see, kes ei oska surma armastada.

———–

Flow not so fast ye fountains

Flow not so fast, ye fountains;
What needeth all this haste?
Swell not above your mountains,
Nor spend your time in waste.
Gentle springs, freshly your salt tears
Must still fall dropping from their spheres.

Time can abate the terror
Of every common pain;
But common grief is error,
True grief will still remain.
Gentle springs, freshly your salt tears
Must still fall dropping from their spheres.

—

Ärge kiirustage, allikad,
milleks kõik see rutt?
Ärge paisuge üle mägede,
ärge raisake oma aega tühja.
Õrnad allikad, laske oma soolastel pisaratel voolata.

Aeg võib leevendada hirmu
iga tavalise valu ees;
aga tavaline lein on eksitus,
tõeline kurbus jääb alati.
Õrnad allikad, laske oma soolastel pisaratel voolata.

—————

The lowest trees 

The lowest trees have tops, the ant her gall,
The fly her spleen, the little spark his heat,
And slender hairs cast shadows though but small,
And bees have stings although they be not great.
Seas have their source, and so have shallow springs,
And love is love in beggars and in kings.

Where waters smoothest run, deep are the fords,
The dial stirs, yet none perceives it move:
The firmest faith is in the fewest words,
The turtles cannot sing, and yet they love,
True hearts have eyes and ears no tongues to speak:
They hear, and see, and sigh, and then they break.

 —

Kõige madalamatel puudel on ladvad,
sipelgal oma sapp, kärbes oma põrn,
väiksel sädemel oma kuumus,
ja õrnad karvad heidavad varje, kuigi väikeseid;
mesilastel on nõelad, kuigi nad pole suured.
Merel on oma allikad, nii ka madalad allikad,
ja armastus on armastus nii kerjustel kui kuningatel.

Kus vesi kõige rahulikumalt voolab, seal on koolmed sügavad;
kell liigub, kuid keegi ei märka liikumist.
Kõige kindlam usk peitub vähestes sõnades;
kilpkonnad ei oska laulda, aga nad armastavad ikkagi.
Tõelistel südamed on silmad ja kõrvad, mitte keel rääkimiseks:
nad kuulevad, näevad, ohkavad — ja siis murduvad.

——————

When Phoebus first did Daphne love

When Phoebus first did Daphne love,
and no means might her favor move,
he crav’d the cause. The cause, quoth she,
is, I have vow’d virginity.
Then in a rage he sware, and said,
Past fifteen none but one should live a maid.

If maidens then shall chance be sped
ere they can scarcely dress their head,
yet pardon them, for they be loath
to make good Phoebus break his oath.
And better ‘twere a child were born,
than that a god should be foresworn.

—

Kui Phoebus kord Daphnesse armus,
ja ei suutnud ta soosingut saada,
küsis ta põhjust. “Põhjus,” ütles neid,
“on see, et olen vandunud neitsiks jääda.”

Siis raevus ta vandudes:
“Pärast viieteistkümnendat aastat ei tohiks keegi elada neitsina.”

Kui neiud peaksid kiirustama nii,
nad ei jõua veel oma peadki katta,
siis andke neile andeks — sest nad ei taha Phoebust sundida oma vannet murdma.
Ja parem oleks, kui laps sünniks,
kui et jumal vannet murraks.

———–
 

Were every thought an eye 

Were every thought an eye,
and all those eyes could see,
Her subtle wiles their sights would beguile,
and mock their jealousy.

Her fires do inward burn,
they make no outward show.
And her delights amid the dark shades,
which none discover, grow.

Desire lives in her heart,
Diana in her eyes.
T’were vain to wish women true, t’is well,
if they prove wise.

The flower’s growth is unseen,
yet every day it grows.
So where her fancy is set it thrives,
but how none knows.

Such a Love deserves more grace,
Then a truer heart that hath no conceit,
To make use both of time and place,
When a wit hath need of all his sleight.

—

Kui iga mõte oleks silm
ja kõik need silmad näha suudaks,
siis tema peened trikid neid petaks
ja naeraks nende armukadedust.

Tema leegid põlevad sees,
välja ei näita nad end iial.
Ja tema rõõmud, varjulises pimeduses,
kasvavad, mida keegi ei avasta.

Iha elab tema südames,
Diana peegeldub tema silmades.
Tühi on soov, et naised oleksid truud —
hea on, kui nad tarkadeks jäävad.

Lille kasv on nähtamatu,
aga iga päev see siiski kasvab.
Nõnda õitseb see, kuhu tema mõtted seavad,
kuid kuidas, seda ei tea keegi.

Selline armastus väärib rohkem armu
kui tõeline süda, mis ei tunne kavalust,
et oskaks õigel ajal ja kohal
kasutada kogu vaimuosavust.

————

Tell me true Love

Tell me true Love where shall I seek thy being,
In thoughts or words, in vows or promise making,
In reasons, looks, or passions never seeing,
In men on earth, or women’s minds partaking.
Thou canst not dye, and therefore living tell me
where is thy seat, why doth this age expel thee?

O fairest mind, enrich’d with Loves residing,
retain the best, in hearts let some seed fall,
In stead of weeds Loves fruits may have abiding;
at Harvest you shall reap increase of all.
O happy Love, more happy man that finds thee,
Most happy Saint, that keeps, restores, unbinds thee.

—

Räägi mulle, tõeline armastus, kust ma otsin su olemust —
mõtetes või sõnades, vandes või lubaduste andmises,
mõistuses, pilkudes või kires, mida ei näe,
inimestes maa peal või naiste meeltes?
Sa ei saa surra, ja siiski ütle mulle elades:
kus on su kodu, miks see aeg sind peletab?

Oh kaunim meel, armastuse elupaigaga rikastatud,
säilita parim, las mõni seeme südames idaneb;
umbrohu asemel võib armastus vilja kanda,
saagikoristuse ajal saad kõik kasvatatud saagi kätte.
Õnnis armastus, veel õndsam see, kes leiab sind,
kõige õndsam pühak, kes hoiab, taastab ja vabastab sind.

—

Sweet stay a while

Sweet stay a while, why will you rise?
The light you see comes from your eyes:
The day breaks not, it is my heart,
To think that you and I must part.
O stay, or else my joys must dye,
And perish in their infancy.

Dear let me dye in this faire breast,
Far sweeter then the Phoenix next.
Love raise desire by his sweet charms
Within this circle of thine arms:
And let thy blissful kisses cherish
Mine infant joys, that else must perish.

—

Kallis, jää veel hetkeks, miks tõused sa?
See valgus, mida näed, tuleb su silmadest.
Päev ei koida, see on mu süda,
kui mõelda, et sina ja mina peame lahkuma.
Oh jää, või mu rõõmud hukkuvad
ja kaovad oma alguses.

Armas, lase mul surra selles kaunis rinnas,
mis palju magusam kui järgnev Fööniks.
Armastus äratab iha oma magusate võlude kaudu
sinu käte embuses:
ja las su õnnelikud suudlused hellitavad
mu lapselikke rõõme, mis muidu hukkuvad.

————-

If that a sinners sighed

If that a sinners sighs, be Angels food,
or that repentant tears be Angels wine,
accept O Lord in this most pensive mood,
these harty sighs and faithful tears of mine:
That went with Peter forth most sinfully,
but not with Peter wept most bitterly.

—

Kui patuse ohked on inglite toit,
või kahetsuse pisarad inglite vein,
võta vastu, oh Issand, ses mõtlikuimas meeleolus
mu siirad ohked ja truud pisarad:
mis läksid Peetriga patuseimalt,
aga ei nutnud Peetriga kibedaimalt.